Esimesed noorte suvepäevad toimusid 13. – 16. juunil 1957. aastal Paide rajoonis Väätsal. Alljärgnev Arnika Tegelmanni artikkel „Suvepäevade tava jäi nõukogude aega“ ilmus „Järva Teatajas“ 16. juunil 2007.a.
Täna täpselt 50 aastat tagasi olid Väätsa koolimaja saalis pikad lauad, nende taga peomeeleolus 38 noort inimest, et tähistada Eesti esimeste noorte suvepäevade lõppu.
Eelmisel laupäeval kohtusid noored Väätsal taas, et meenutada.
Esimeste suvepäevaliste ette astub suvepäevade algataja (poole sajandi eest 26aastane) Vaino Väljas. Meenutab, et ammutas suvepäevade idee tudengipõlvest, tehes diplomitööd «Revolutsiooniline noorsooliikumine sajandi alguses», vana kommunisti ja revolutsionääri Hendrik Alliku kirjutisest: noortööline ei lepi kirikliku leeriga, vaid tema tahab ilmalikku leeri, et teada saada, mis maailmas sünnib.
Miks olid esimesed just Väätsal? «Sest Paides olid need mehed, kes paistsid silma oma heasüdamlikkusega,» meenutab Väljas toonaseid parteijuhte.
«Mulle on sügavalt hingeliselt vastumeelne, kui suvepäevade kohta öeldakse võsaleer,» rõhutab Väljas sel päeval veel mitu korda.
Sama kehtib ka väljendite «punaparun» ja «endine» kohta. «Nende päevade tähtsus on suur: kui poleks olnud seda põlvkonda, seda maad, keelt ja kultuuri üleval hoidmas, võib olla oleks asjad Eestis olnud hoopis teised,» lausub Väljas.
Ajaloolise tõe huvides kohe paar täpsustust. Kuigi esimesi suvepäevalisi oli nimekirjas ja ühispildil 39, jõudis neist rahvakeeli võsaleeri siiski üks vähem. Kuuldavasti pandi ühele kodunt veto. Oli ka neid, kes varem leeris käinud.
Laupäeval ümber Väätsa koolihoone kõndides jõudsid suvepäevalised ajaloolist sündmust meenutava seinatahvli juurde.
(Päevade ristiisaks nimetatud Koidu, hiljem 9. Mai kolhoosi esimees Endel Lieberg selgitab, et tahvli avas Vaino Väljas suvepäevade 25. aastapäevaks, aga tundus nigel. «Seepärast tegime hiljem suurema ja ilusama. Keskkomitee pakkus, et parteijuht Rein Ristlaan tuleb seda avama. Mina ei võtnud seda omaks ja minu seisukoht jäi võidule: kord avatud tahvlit enam teist korda ei avatud,» ütleb Lieberg.)
Tahvlil seisab, et just siin peeti 11.– 16. juunini aastal 1957 esimesi suvepäevi.
«No ei saa olla! Esiteks kestsid meie suvepäevad vaid kolm päeva ja lõpp oli kindlalt 16. juuni,» arutavad suvepäevalised.
Just sellesama ajaloolise tõe huvides kihutame ühega neist, Saima Vellamaaga (pildil) koolimajast paari kilomeetri kaugusele kodunt vana bloknooti tooma.
Sellesse oli Saima poole sajandi eest pannud sinise tindipliiatsiga täpselt kirja suvepäevade kava.
I päev, 13. juuni
«Kommunistliku noorsooühingu ajaloost» – ELKNÜ KK I sekretär Vaino Väljas.
Kodukaunistamisest – Vaike Kotkas ENSV põllumajandusministeeriumist.
Tantsud, seltskondlikud mängud ja kombed – Ralbi.
II päev, 14. juuni
«Kommunistliku noore moraalne pale» – Elvi Tischler (partei rajoonikomiteest).
«Mida peab iga noormees ja neiu teadma oma isiklikust tervisest» – dr Pärn ja dr Braun.
Tants.
III päev, 15. juuni
«Mälestusi kommunistlike noorte võitlusest ja revolutsioonilisest tegevusest» – Olga Lauristin.
«Sõprus ja seltsimehelikkus» – perekonnaseisuametnik Mikk Tallinnast.
Tants.
Ja siis lõpupidu 16. juunil.
Saima sobrab mälus. Aastal 1957 oli ta 20. Töötas raamatukogus ja kuulus esimeste suvepäevade korralduskomiteesse koos kolme (9. Mai, Koidu ja 1. Mai) majandi esimehe ja komsomolisekretäri, rahvamaja juhataja ja külanõukogu esimehega.
Noored tulid kokku pärast tööpäeva ja tantsutunnid kestsid üle südaöö. Küllap oli väsitav aeg. Igatahes seisab samas märkmikus ka Saima märge: «Küll mul on uni…»
Arsti loengud olid poistele ja tüdrukutele eraldi (naistearst dr Pärna mäletavad paljud kindlasti). «Tegelikult olime vanuses 18 – 28, üks mees kindlasti vanemgi ja kindlasti olid mõnel ka lapsed,» meenutab Saima. «Minu teada oli üks paar, majandi praktikandid Sukamäed Tartust, koguni abielus.»
Kommetest räägiti näiteks, kuidas süüa ja….kuidas poisile korvi anda. Kohe tantsule palumise ajal korvi andes paned noormehe piinlikku olukorda. Niisiis – lähed noormehega tantsima, teed paar sammu ja siis palud vabandust (mõne sobiva põhjuse ikka leiad) ja lahkud põrandalt.
Aga kellega tema kursustel tantsis, Saimale ei meenu.
«Meie oleme 1. Mai tüdrukud,» hõikab Evi–Maie Toomla (pildil). (Eelmisel laupäeval olid kohal veel Maie Tüür ja Elve Toomela. Suvepäevadel käis neid 1. Mai kolhoosist kaheksa: Vaike, Meeta, Siiri, Endel ja Valja ka.) «Majand sõidutas meid igal õhtul lahtise veoauto kastis Lõõlast Väätsale ja tagasi. Lõpetamisel olid meil valged kleidid,» meenutab ta.
Lõõlas oli toona popp võrkpall. «Rahvamaja juures platsil ainult seda tagusimegi,» meenutab Toomla.
Aga suvepäevadel sporti ei tehtud. Loengupidajatest meenub Evi–Maiele Vaino Väljas. «Tema esinemine, šarm, võlus noori,» lausub ta. «Ega keegi meist siis mõelnud, et paneme aluse traditsioonile. Elasime momendile. Olime kõik ühtviisi vaesed, valged tennised ja valged sokid jalas, pembergkleit seljas.»
«Meie nõudmised olid ka teised,» lisab Saima.
Et saal oli väike, võis iga suvepäevaline kaasa võtta kaks külalist, kes kavaleri, kes ema–isa. Kellelegi meenub, et lõpuõhtut juhtis Alfred Tabun partei rajoonikomiteest (hilisem Türi keskkooli direktor – toim). «Selleks ajaks tehti koduõlut – õllejoomine oli väljas, aga pikad lauad, mille kolhoosi naised katsid, sees – ajaleheski oli sellest pilt,» mäletab Endel Lieberg.
Helgi Sarapuu (pildil) (ametilt zootehnik, toona ka komsomolisekretär, hiljem pikka aega külanõukogu esimees) teab lisada, et kui Väätsal peeti suvepäevade 10. aastapäeva pidu, anti talle käsk lauad katta. Tema tellis kõik toidud juba Türi sööklast.
Lõpetamisel sai iga suvepäevaline albumi kaaslaste fotodega. Laupäeval kinkis Helgi enda oma Eesti Rahva Muuseumile – abikaasa oma jääb perre alles.
Noorim suvepäevaline, toona 17aastane (18 sai ta juulis) Kaido Meidla (pildil) meenutab, et tema kaksikõde suvepäevadele ei võetud – peeti liiga nooreks. «Ongi, viis minutit minust noorem,» sõnab ta.
Kaidol oli selleks ajaks selja taga Väätsa 7klassiline kool, pärast mida pidas Koidu kolhoosis põllutöölise ametit – lihtsalt ei lastud majandist ära. Paidesse elama ja tööle pääses alles pärast sõjaväge.
Täpselt ei mäleta suvepäevade kohta rääkida temagi. Noormehed vist korrastasid Väätsa mõisa pargis olevat Musumäge. Aga kindlalt on meeles – pidulaud oli lookas! «Pidu korraldati ju kolme majandi peale, teab mitu siga ja pulli selle tarvis tapeti,» meenutab ta. «Praadi pakuti, magustoitu, süüa ja juua oli küll, minu mäletamist mööda olid napsupudelid ka.»
Laudade vahel oli tantsuruum. Rahvast oli palju, igasugu Paide ja Tallinna saksad olid kohal.
Nende peres kasvas seitse last: viis poissi ja kaks tüdrukut. Et isa–ema või õed–vennad oleksid suvepäevade lõpetamisel käinud, Kaido ei mäleta.
«Võsaleer» läbi, läks Kaido järgmisel aastal ka Türi kirikusse päris leeri. «Isa ütles, et kurat – kui käisid siin, lähed sinna ka,» ütleb Kaido. Ja kahtleb, kas leeriskäigust ikka tasub kirjutada.
Väätsalt alguse saanud suvepäevade tava jätkus. Näiteks 5. – 8. juulini 1977 peeti Rael Paide rajooni noorte XXI suvepäevi, milles osales 377 noort, neist töötavaid noori 154.
Rühmade vahel oli miniolümpia, isetegevusvõistlus ja karneval, võisteldi laagriplatsi kujundamises, olid kõnevõistlused. Noored tulid laagrisse ühtlases riietuses, ühesuguste peakatete või embleemidega.
Tavakohaselt kuulati loenguid tervisest, abieluküsimustest, võrreldi sotsialistlikku ja kapitalistlikku elulaadi. Kohtuti Suure Isamaasõja veterani, NSV Liidu kangelasega Konstantin Kazakoviga. Päevad lõpetas rongkäik läbi Paide Vallimäele 10. juulil, kirjutab Võitlev Sõna.
Viimase jutukese suvepäevade kohta leiame 6. juuli lehest aastal 1989 pealkirjaga «Suvepäevad kestavad edasi», kui peeti 33. suvepäevi.
28. septembril avatakse Tartus Eesti Rahva Muuseumis näitus nõukogude noorte elust, avamisele on kutsutud kõik esimesed suvepäevalised.